"Ma ei tea, mitmesse tuhandesse küünib Eestis sadu tuhandeid kroone maksvate uksusautode hulk, kuid paistab küll, et ei leidu ainsatki tuhandet mu kaasmaalast, kes raatsiks mõnekümne, saja või mõnesaja krooni eest hea raamatu endale või oma järeltulijale soetada."
"Väidame, et Internetist saame söönuks-joonuks ja et paberile trükitud raamatuid pole vajagi."
Autor kirjutab, et hommikuti raadios kuuleb ta, kuidas rahvusringhäälingu saatejuht refereerib tabloidlehtede teksti ja pakub välja , et selle asemel võiks ta ette kanda luulet. Samuti avaldab ta nördimust, et enam ei loeta nii palju, kuigi kirjandus avab vaimuilma. Lahenduseks pakub, et võiksid olla ajalehtedes "Raamatulisad" ja kirjandussaated ETV-s. Me ju võiksime olla sellised inimesed, kelle kohta üks tšehhi turist on öelnud: oi-jaa, eestlased on kõrge kultuuriga rahvas, kes loevad raamatuid rohkem kui loetakse kusagil mijal Euroopas.
Hea mõte, ma arvan, sest ma tahaks küll olla see "kõrge kultuuriga eestlane" ja isegi kui raamatud on kallid, võib alati raamatukokku minna. Tahaks ise öelda, et ma loen palju, aga kui peab kooliasju tegema, siis ma ei saa selle asemel raamatut lugeda.
Aega ei ole niisama, seda tuleb võtta. Mulle meeldis see lause interneti kohta ja ma võrdleksin seda tõesti söögi-joogiga. Kui kõht on tühi, kas käia kogu aeg külmakapi juures, et jälle midagi näksida või võtta pisut aega ja valmistada endale toitev roog. Isegi kui mina raamatuid ei raatsi osta, teeb seda õnneks mu ema ja ka mina saan "söönuks" kui ainult aega võtta.
Wednesday, November 26, 2008
Thursday, November 6, 2008
Kas Kross oli viimane Suur Eestlane? (Raivo Suni, Sirp 31.10.08 lk 3)
Uutes oludes on üha raskem saavutada nii hiiglaslikku auditooriumi, nagu oli igapäevane asi aastakümneid tagasi.
Krossile on viidatud pealkirjas seetõttu, et Krossi näol lahkus viimane Suur Eestlane - seda nime väärisid ka Lennart Meri, Valdo Pant ja Paul Keres. Miks on õigus öelda, et viimane?
Kõigepealt, suureks muudab inimese rahva arvamus. "Rahvus on kujutlus, mis tekib nende inimeste, kes tajuvad end mingi ühtse nähtamatu kogukonna osana, peas ja südames." See (kogukonna)tunne tekib siis, kui on sarnased väärtused. Meedia on vahend nende sarnasuste leidmisel ja väärtuste kujundamisel.
Kui kunagi oli informatsioon midagi, mis jõudis kohale kord kuus, siis inimkonna arenguga seoses tekkis massimeedia, mis nüüd annab teavet ööpäevaringselt. Selle tekkimise ajal nägid aga võimuhimurid meedia suurt potentsiaali - võimalust rahvast kontrollida, sealhulgas ka kogukonnatunnetust luua ja suunata. Näidetena Nõukogude Liit, kes tahtis vormida homo soveticus´t, Saksamaal J. Goebbles, kes põletas Berliinis natsivastaste kirjanike raamatuid, soositi propagandafilme. Ka Eestis toimusid sellised üritused: 1934. aastal kui võimule tulis Päts, Laidoner ja Eenpalu, siis asutati Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus, mis käivitas rahvuslikke kampaaniaid (kodukaunistamine, raamatuaasta, nimede eestistamine), suleti ka ajalehti ja keelati võimude kritiseerimine.
Kui II maailmasõda lõppes, hakati rääkima sellest, millist ohtu kätkeb endas massidega manipuleerimine. Lahenduseks üritati töös hoida mitmeid ajalehti, mis esindasid erinevaid vaateid.
Siiski oli üks meedium, mis tootis kogukonnatunnetust - televisioon. Tavaliselt kujundasid rahva enesetaju 1-2 üleriigilist telekanalit. "See oli aeg, kus auditooriumi ja (rahvus)kogukonna vahele võis tõmmata võrdusmärgi." Aja möödudes tuli rohkem kanaleid, rohkem valikuvõimalusi ja see on toonud endaga kaasa vaatajaskonna killustumise. Näitena tõi autor: 1994. aasta sügisel kogus menukaim saade "Reisile sinuga" 554 000 vaatajat, tänases mõttes megaauditooriumiga "Tantsud tähtedega" esimest saadet vaatas 346 000 vaatajat ja poleks sel ajal esikuusikussegi mahtunud.
Erinevad inimesed vaatavad erinevaid saateid, kuulavad erinevaid raadiokanaleid ja loevad erinevaid lehti ning võib juhtuda, et neil ei ole ühist kõneainet, huve ja väärtusi. Seepärast on väga raske terve rahva meelest olla suurkuju. "Enam ei ole üldisi tõekspidamisi, mis oleksid kõigile ühtviisi veetlevad, enam ei ole kangelasi, kes kõnetavad kõiki, nagu see oli paarkümmend aastat tagasi.
"Kas Jaan Kross oli viimane Suur Eestlane? Võib-olla mitte, aga üks viimaseid küll," arvab autor ja pakub välja, kellel on võimalik saada suurteks: neil, kes a) on suureks saanud enne ühiskonna killustumist arvamuse mõttes või b) kel õnnestub luua sild mitmete väärtuskogukondade vahel.
Ma arvan, et autoril on õigus selle suhtes, et mõnede inimeste kangelased ei tähenda teistele nii palju, kuid kas meil on vaja üldse Suuri Eestlasi? Ilmselt küll - inimesed vajavad midagi, mille abil end identifitseerida, sümboleid, mille poole vaadates midagi erilist tunda. Lipp ja hümn on sümbolid, mida eestlased kalliks peavad, kuid suurkuju on keegi, kes esindab neid väärtusi, mida rahvas austab. Kui Eestlane suudab ühendada inimesi, siis on see hea, sest ühtne rahvas on tugev rahvas.
Arvan, et Jaan Kross ei ole viimane Suur Eestlane, sest kuni eestlastel on ühiseid väärtusi, siis leidub ka keegi, kes neid esindab ja selle poolest silma paistab.
Krossile on viidatud pealkirjas seetõttu, et Krossi näol lahkus viimane Suur Eestlane - seda nime väärisid ka Lennart Meri, Valdo Pant ja Paul Keres. Miks on õigus öelda, et viimane?
Kõigepealt, suureks muudab inimese rahva arvamus. "Rahvus on kujutlus, mis tekib nende inimeste, kes tajuvad end mingi ühtse nähtamatu kogukonna osana, peas ja südames." See (kogukonna)tunne tekib siis, kui on sarnased väärtused. Meedia on vahend nende sarnasuste leidmisel ja väärtuste kujundamisel.
Kui kunagi oli informatsioon midagi, mis jõudis kohale kord kuus, siis inimkonna arenguga seoses tekkis massimeedia, mis nüüd annab teavet ööpäevaringselt. Selle tekkimise ajal nägid aga võimuhimurid meedia suurt potentsiaali - võimalust rahvast kontrollida, sealhulgas ka kogukonnatunnetust luua ja suunata. Näidetena Nõukogude Liit, kes tahtis vormida homo soveticus´t, Saksamaal J. Goebbles, kes põletas Berliinis natsivastaste kirjanike raamatuid, soositi propagandafilme. Ka Eestis toimusid sellised üritused: 1934. aastal kui võimule tulis Päts, Laidoner ja Eenpalu, siis asutati Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus, mis käivitas rahvuslikke kampaaniaid (kodukaunistamine, raamatuaasta, nimede eestistamine), suleti ka ajalehti ja keelati võimude kritiseerimine.
Kui II maailmasõda lõppes, hakati rääkima sellest, millist ohtu kätkeb endas massidega manipuleerimine. Lahenduseks üritati töös hoida mitmeid ajalehti, mis esindasid erinevaid vaateid.
Siiski oli üks meedium, mis tootis kogukonnatunnetust - televisioon. Tavaliselt kujundasid rahva enesetaju 1-2 üleriigilist telekanalit. "See oli aeg, kus auditooriumi ja (rahvus)kogukonna vahele võis tõmmata võrdusmärgi." Aja möödudes tuli rohkem kanaleid, rohkem valikuvõimalusi ja see on toonud endaga kaasa vaatajaskonna killustumise. Näitena tõi autor: 1994. aasta sügisel kogus menukaim saade "Reisile sinuga" 554 000 vaatajat, tänases mõttes megaauditooriumiga "Tantsud tähtedega" esimest saadet vaatas 346 000 vaatajat ja poleks sel ajal esikuusikussegi mahtunud.
Erinevad inimesed vaatavad erinevaid saateid, kuulavad erinevaid raadiokanaleid ja loevad erinevaid lehti ning võib juhtuda, et neil ei ole ühist kõneainet, huve ja väärtusi. Seepärast on väga raske terve rahva meelest olla suurkuju. "Enam ei ole üldisi tõekspidamisi, mis oleksid kõigile ühtviisi veetlevad, enam ei ole kangelasi, kes kõnetavad kõiki, nagu see oli paarkümmend aastat tagasi.
"Kas Jaan Kross oli viimane Suur Eestlane? Võib-olla mitte, aga üks viimaseid küll," arvab autor ja pakub välja, kellel on võimalik saada suurteks: neil, kes a) on suureks saanud enne ühiskonna killustumist arvamuse mõttes või b) kel õnnestub luua sild mitmete väärtuskogukondade vahel.
Ma arvan, et autoril on õigus selle suhtes, et mõnede inimeste kangelased ei tähenda teistele nii palju, kuid kas meil on vaja üldse Suuri Eestlasi? Ilmselt küll - inimesed vajavad midagi, mille abil end identifitseerida, sümboleid, mille poole vaadates midagi erilist tunda. Lipp ja hümn on sümbolid, mida eestlased kalliks peavad, kuid suurkuju on keegi, kes esindab neid väärtusi, mida rahvas austab. Kui Eestlane suudab ühendada inimesi, siis on see hea, sest ühtne rahvas on tugev rahvas.
Arvan, et Jaan Kross ei ole viimane Suur Eestlane, sest kuni eestlastel on ühiseid väärtusi, siis leidub ka keegi, kes neid esindab ja selle poolest silma paistab.
Subscribe to:
Posts (Atom)